Juba lasteaias avaldusid minu organisaatorivõimed, organiseerisin korduvalt põgenemisi ja ei teinud seda üksi, vaid pakkusin sellist suurepärast võimalust ka kaaslastele. Näiteks, meie lasteaial oli kaks väravat, leppisime kogu kambaga kokku, et kui kasvataja kutsub meid lõunale, siis jaguneme kahte rühma ja jookseme väravast välja. Leppisime kokku ka koha, kus kokku saame. Mõeldud tehtud, kõlas kasvataja (keda otsustasime teadlikult “kiusata”) hüüe/meie hinnangul rõõgatus: “SÖÖMA” , mis oli kokkulepitud märguanne ja kogu lasteaia rõõmsameelne kamp jooksis, nii palju kui jalad võtsid, väravatest välja. Siis aga juhtus midagi, millega me ei olnud arvestanud. Meid tuli “püüdma” meie lemmik söögi-tädi (nii me kutsusime teda) Saima ja kogu kamp taltus koheselt, keeras “otsa ringi” ja tuli tuppa. Kokkuvõtteks pean mainima, et mul ei õnnestunud lasteaiast kordagi põgeneda, kuid paaril korral ikkagi õnnestus interanaadist põgeneda. Olin vanem ja targem ka juba.

Nüüd analüüsides mõistan, et “kiusasime” neid täiskavanuid, kes suhtusid lastesse üleolevalt, kelle puhul, me ei tajunud ega tundnud armastust ja hoolivust, vaid olime neile lihtsalt töö või kohustus. Suurt ja siirast austust tundsime aga nende suhtes, kes meist päriselt hoolisid ja armastasid oma tööd.

Olin juba lapsena uudishimulik ja uurisin kõike, mis vajas uurimist. Olin vast nelja/viie-aastane kui sain aru, et külarahavas kutsus mind Wultmanni–tüdrukuks. Küll ma juurdlesin selle üle ega mõistnud, miks mind nii kutsutakse. Minu perekonnanimi oli ju Vaks ja vanematelt sain teada, et meie talu nimi on Saable–Madise, no kuidagi ei klappinud. Liskas olin ma veendunud, et see Wultmanni–tüdruk tähendab midagi halba, täiesti tundmatu sõna ju. Siis vaatlesin inimeste nägusid ja kehakeelt kui nad sellise nimega minu poole pöördusid, aga sellest võis välja lugeda hoopis poolehoidu ja sõbralikkust. Kuna naabri–onu Kustas oli minu suur sõber, kellega ikka maailma tähtsaid asju arutasime, läskingi tema käest siis ka seda Wultmanni–tüdruku asja küsima. Selgus, et selle pere nimi, kes varem selles talus elas oli Wultmann ja kuna meie sinna kolisime, siis saingi endale sellise nime. Ühtlasi uurisin naabri–onult, kes need Wultmannid olid ja kuidas nad elasid. Sain teada, kus asus vana maja, sest see maja kus meie elasime oli juba uus maja, ja kus oli sepikoda, laut jms. hooned. Lisaks sain teada kogu küla ajaloo ja ilmselt, olen ma Märjamaa valla, Metsküla kõige vanem elanik, kes teab selle küla lugu. Hiljem abiellusin mehega, kes oli just eelpool mainitud Wultmannide järeltulija. Praegu aga elan mõisa maadel, kust esimene Eesti Wultmann oma elu Eestis mõisavalitsejana alustas ja hiljem mõned kilomeetrid eemale, oma talu rajas.

Sündisin Tallinnas kuid suurema osa oma lapsepõlvest olen elanud Raplamaal. 

Õppisin Haimre Põhikoolis, mis on tänaseks suletud ja Märjamaa Gümnaasiumis. 

Ülikooli läksin alles siis, kui juba minu elu neljakülnendad koitsid. Õppisin Noorsootööd ja lõpetasin 2014. aastal Tallinna Ülikooli Hardiusteaduste Instituudis Kasvatausteaduste erialal.

Lisaks olen õppinud andragoogikat ETK Andrases, lastega filosofeerimist ja arutelude juhtimist Tartu Ülikoolis, Tantsu- ja liikumisteraapiat Tallinna Ülikoolis ja praegu osalen Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemias Eurütmia eriala täiendukoolituse kursusel.